Mite ainult näod ja v....agiinad

Anna-Maria Penu käis Avatud Eesti fondi toel Lõuna-Aafrikas AWIDi foorumil. Ja inspireeritult reisist kirjutas sellise loo.

Mutileeritud Aafrika
Anna-Maria Penu

Reis Aafrikasse pole kunagi ainult reis Aafrikasse. Olin seda lauset mitmeid kordi lugenud, kuid ei mõistnud kunagi tema tõelist tähendust. Kuni ma nägin Aafrikat. Tahaksin edasi anda, milline on Aafrika. Mismoodi ta hingab, lõhnab, mis tundeid tekitab. Aga ma pole kunagi midagi sarnast kogenud ja kardan, et ma ei oska. Tahaksin jutustada unustamatutest aafriklannadest: Leah, Mary, Unathi, Virginia... Teha seda pikalt ja rahulikult, ent lugeja aeg on kallis. Tahaksin pakkuda vastuseid Aafrika rahvaste, tema naiste, tema sügavate haavade kohta. Aga mul on vaid üks imetlust täis küsimus: kuidas on võimalik, et kõige selle kisendava viletsuse, ebaõigluse, ebavõrdsuse ja vägivalla keskel, sellel mutileeritud mandril suudavad aafriklannad võidelda parema homse nimel ja uskuda vankumatult selle võimalikusse?

Vaatame või neid üldiseid märksõnu, mis joonistavad meile aafriklanna ja teda ümbritsevad tingimused. Kõik negatiivsed: kirjaoskamatus, vaesus, HIV/AIDS, genitaalide mutilatsioon, sundabielud, trokosi orjus, polügaamia, inimkaubandus, haigused, nälg, rassism. Mõni võib mõelda, et enne naiste probleemide lahendamist tuleks lahendada terve rahva probleemid mõistmata, et naiste allasurutuse likvideerimiseta ei saa kunagi lahendatud ühegi rahva probleemid. Suurem osa maailma majandusekspertidest toonitab juba aastaid, et tervet Aafrikat piinav näljahäda ei leia enne positiivset lahendust, kui pole paranenud aafriklannade õiguslik ja sotsiaalne olukord. Sest need kaks, toitumine ja naine, on seal tihedalt seotud. Maailmapanga andmeil toodab Saharast lõunasse jääva Aafrika naine 80% baastoitainetest, kuid teenib vaid 10% saadud tulust ja kontrollib vaevu 1% maast...

Aafriklannal puudub pärandus- ja omandiõigus, nagu pole teda kaitsmas seadusi ei sees ega väljaspool koduseinu asetleidva vägivalla eest. Lõpuks on maailma tasemel hakatud rääkima naiste vägistamistest kui levinud relvast, läbimõeldud sõjalisest strateegiast konfliktipiirkondades. Nagu ka põgenikelaagrites seksuaalse kuritarvitamise all kannatavatest tuhandetest naistest ja lastest nende „päästjate” sinikiivrite ja heategevusorganisatsiooni töötajate poolt.

Vägistamisõudusega on tihedalt seotud Aafrika teine hiiglaslik probleem HIV/AIDS. Nakatunutearvu poolest ollakse maailmas esikohal ja näitajad tekitavad külmavärinaid: 60% kõikidest nakatunutest elab Sahara-taguses Aafrikas; 15 kuni 24-aastaste noorte seas on igast 4 nakatunust 3 tüdrukud; naiste tõenäosus nakatuda on 3 korda suurem ja seda nii bioloogilistel kui ka sotsioloogilistel põhjustel; iga kolmas rase aafriklanna on VIH-positiivne. Rääkimata häbimärgist, mis saadab HIV/AIDSi haiget. 25 aastat viiruse tundmist, ent ülemaailmsetest kampaaniates ja programmidest hoolimata saab 33 miljonist haigest ravi vaid 3 miljonit ning needki peamiselt arenenud riikides. Teisisõnu, 30 miljonini ei jõua mitte mingisugune abi!
See kõik on teada. Valitsused, juhid, terve maailm teab seda. Kuidas on siis võimalik, et need õudused jätkuvad? Lokkava patriarhaadi sees süüdistatakse konkreetsemalt näiteks kirikut, kes on kondoomi kasutamise vastu, ja suur osa aafriklastest on kirglikult sügavusklikud. Teised pooldavad seksuaalkasvatuse ja – informatsiooni kättesaadavuse tõhustamist riiklikul tasandil, millele vastavad kolmandad, et sellest pole mingit kasu, kui kogukonna targad, hõimujuhid, ei mõista teatud traditsioonide kaotamise vajadust. See viimane käib naisi puudutavate teemade kohta laiemalt.

Aga olukord pole parem isegi pealtnäha läänelikumates, kiiresti arenevates riikides. Heaks näiteks on siin Lõuna-Aafrika Vabariik. Tänu Nelson Mandelale on seal vaikselt kadumas tribiaalne maailma nägemine: erinevate kogukondade liikmed nimetavad end ennekõike lõuna-aafriklasteks ja alles siis näiteks xhosaks või zuluks. Ent 44 miljonilise elanikuga riigis elab ligi 6 miljonit HIV/AIDSi põdevat inimest ja 2006. aastal registreeriti seal üle 52 000 vägistamisjuhu. Võttes arvesse, et enamus naisi vägistamistest ei teata ja kondoomi kasutamine ei tundu suurele osaleelanikkonnast vajalikuna, siis võib vaid ette kujutada, kuhu taoline aktsepteeritud kaos riigi ja tema rahva lõpuks viib. LAVi tipppoliitik Jacob Zuma pääses alles hiljuti naise vägistamisest puhtalt, karistuseta. Kui küsiti, siis Zuma vastas, et jah, ta teadis, et ohver oli HIV-positiivne, kuid sellegipoolest ta kondoomi ei kasutanud. Ta nimelt pesi end koju jõudes dushi all korralikult puhtaks. Ja see vastus ilmus kõikides ajalehtedes üle riigi...

Pole siis ime, et just Lõuna-Aafrikas leiutati vägistamisvastane kondoom Rapex, mis „hammustab” suguühte ajal peenisepead. See on ju hullumeelne jõuda selliste äärmusteni! Kuigi kondoomi kasutamine on tegelikult vägagi sügav poliitiline küsimus ja mitte ainult Aafrikas. Meestele mõeldud kondoomid on soodsad, kohati isegi tasuta jaotatavad ning kättesaadavad isegi baarides ja toidupoodides. Naistele mõeldud kondoomid on kallimad, pealegi on nende kättesaadavus ning reklaam kordades väiksem. Teisisõnu naise kaitse haiguste ja soovimatu raseduse vastu sõltub üldjuhul mehe tahtest kasutada kondoomi ja kaitsta nõnda mõlemat või siis mitte. See pole ju normaalne! Kättesaadavus, reklaam ja hinnad peaksid mõlemat sorti kondoomil olema ühesugused, et naine teaks ja saaks ise otsustada oma kaitse üle ning ei pea ootama, veenma, nõudma mehelt nende mõlema kaitset.

Lootus inspireerib rohkem kui hirm
„Lõpetage sõda naiste kehadel!” kisendasid t-särgid, plakatid ja erineva tämbriga hääled meeleavaldusel, mis lookles 15. novembril läbi Kaplinna südalinnas kõrguvate ameerikalike pilvelõhkujate. Kaugel räämas, õnnetutest townshipidest ehk agulitest, kus peavad oma rohkem või vähem varisemisohus onnides elama üle 3 miljoni inimese. Meeleavaldus liikus edasi laulude, tantsu ja hüüete saatel. Autod lasid signaali, tänavaäärsetes kohvikutes tõusid inimesed püsti ja plaksutasid nendele julgetele, kes ei taha unustada ainsatki nime, ainsatki silmapaari, kes on langenud otsese või kaudse vägivalla ohvriks.

Aafrika rütmide keskel julmuse, vägivalla ja ebaõigluse vastu skandeerides tajusin füüsiliselt, kui tähtsad on kõik meie tegemised, mõtted, liikumised ja looming, ükskõik millises maailmanurgas. Lisaks praktilisele kasutegurile on neil üüratu sümboolne väärtus, mõjujõud. Nagu iga inimese vabadus ülejäänute jaoks; iga edasiviiv samm innustus teistele teel õigluse poole; iga julge sõnavõtt ebavõrdsuse vastu valgustuseks tervele maailmale.
Õige on küll see, et niikaua kui vaid ükski meist kannatab vägivalla, ebavõrdsuse ja ebaõigluse all, pole meist keegi vaba. Aga sama tõene on ka see, et iga kord kui üks meist saab natukene vabamaks oleme vabamad me kõik.

Jah, aafriklannadel on õigus, lootus inspireerib alati rohkem kui hirm.