Üks etapp Gruusia kriisiabis on läbi. Mis saab edasi?

Sotsioloog Iris Pettai kirjutab Gruusia abistamisest. Miks see meid huvitama peaks? Aga selelpärast, et ka Eesti riik (ehk siis me ise oma rahaga) toetab rahvusvahelistele organisatsioonide - nagu Punane Rist - tegevust Gruusias.

Gruusiasse on alati sümpaatne sõita, isegi nüüd, pärast augustisõda. Teadsin, et reis ei saa olema lihtne, sest sõda on tekitanud Gruusiale tohutuid kannatusi, laastatud on paljud külad ja linnad, kümned tuhanded inimesed on pidanud oma kodudest põgenema, on suured inimkaotused. Nägin kõike seda kohapeal, kuid siiski kiirgas Gruusia endiselt soojust ja südamlikkust. Iga külaline, eriti eestlane, sai ka nüüd end Gruusias tunda kellegi erilise ja olulisena, vaatamata sellele, et grusiinid ei ole sõjaõudustest veel toibunud.
Gruusia on jätkuvalt magnetiks eestlastele ja muidugi on ka Eesti omakorda magnetiks grusiinidele. Eestit teavad Gruusias kõik. Meie kiired edusammud oma riigi ülesehitamisel süstivad grusiinidesse usku ja lootust, et kõik see on võimalik ka Gruusias. Ja nii kehastab iga eestlane osa sellest Eestis toimunud imest, mis teebki meid kõiki erilisteks. Ja miks mitte nädal-paar selles erilisuse lummuses Gruusias ringi liikuda.
Mõte sõita Gruusiasse kriisiabi osutama tekkis koheselt Vene-Gruusia sõja lõppedes, augusti keskpaiku. Välisministeerium tegi ettepaneku panna kokku kriisimeeskond, kes võiks korraldada kriisiabi koolitusi Gruusias. Meeskonna panime kokku Tiina Naaritsaga (Mahena juhataja), sinna kuulusid psühholoogide poolelt Karmen Lai, Maarika Juuse, Merike Johanson , sotsioloogide poolelt Helve Kase ja mina. Psühholoogide ülesandeks jäid koolitused, meie õlgadele põgenike olukorra kaardistamine. Selleks küsitlesime põgenikke, kriisiabi spetsialiste, kohtusime paljude võtmefiguuridega, kes kriisiabi osutavad ja korraldavad. Sotsioloogide sõitu Gruusiasse toetas Avatud Eesti Fond.

Põgenikele tõttasid abi andma paljud riigid sh Eesti. Küsitluste järgi hinnatakse Eesti abi kõrgelt, meil väikeriigina on auväärne neljas positsioon selliste abigigantide järel nagu USA, Prantsusmaa ja Ukraina.
Mis mind ja ilmselt ka paljusid teisi hämmastab, et kuigi kriisiabiks annetati suuri summasid, on tulemused üsnagi nadid. Abi pole lihtviisil põgenikeni jõudnud. Süüa saavad nad vaid 80 sendi eest päevas, enamik pole sooja toitu (suppi) juba ammu saanud, puudub võimalus end sooja duši all pesta, käia saunas, puudub pisikegi taskuraha, et osta omale seepi, hambaharja, aluspesu, sokke jms. Raske on saada arstiabi, enamikul puudub võimalus magada voodis jne. Ees seisab talv ja olukord teeb vägagi murelikuks, mis saab edasi.

Seni on abiandmine valdavalt usaldatud rahvusvahelistele abiorganisatsioonidele nagu USAID, UNFPA, UNICEF, Punane Rist ja mitmed teised autoriteedid. Gruusia enda spetsialiste (psühholoogid, sotsiaaltöötajad jt. aga ka kolmandat sektorit tervikuna) on paraku vaid vähesel määral rakendatud. Siit aga tekivad kolm suurt probleemi. Esiteks ei suuda rahvusvahelised abiorganisatsioonid hoolitseda kõigi Gruusia põgenike eest. Seisuga 23.august oli sõjapõgenikke 127.000, iga põgeniku hooldamine eeldaks suure inimressursi rakendamist, mida neil aga pole . Ja nii suudavad rahvusvahelised abiorganisatsioonid igakülgset abi anda vaid 3-4%-le põgenikest, kes on koondatud Gori põgenike laagrisse. Teiseks vajab praegune rahvusvaheline abi kohandamist Gruusia tingimustele. Gruusia spetsiifika tundmaõppimine võtab aga aega ja nii on vead ja möödalaskmised paratamatud. Seda oli näha kasvõi ülemaailmsete standardite kohaselt koostatud toidumenüüs, mis ei sobitu grusiinide harjumuspäraste maitse-eelistustega. Kolmandaks jääb näiline mulje, et kriisiabi korraldamisega on olukord rahuldav ning et põgenike pärast ei peaks muret tundma ei Gruusia enda spetsialistid ja kolmas sektor, ega ka välisriigid.
Mulle tundub, et kriisiabi osutamisel on esimene etapp lõppenud. Järgmisel etapil tuleks eesmärgiks seada kõigile põgenikele igakülgse abi osutamise, mis pole aga mõeldav andmata kaalukat rolli Gruusia enda spetsialistidele ja kolmandale sektorile. See on aga usalduse ja autoriteetsuse küsimus. Gruusia spetsialistidel ja kolmandal sektoril on seni vähe lootust, kuni tõsiselt kaheldakse nende professionaalsuses ning kuni neid peetakse omakasupüüdlikeks, kelle kätte ei tohiks kriisiabi rahasid jt. ressursse mingil juhul usaldada.
Ja kindlasti tuleks kriisiabisse kaasata põgenikke endid, kellel hetkel pole teha muud kui päevad läbi sõnaotseses mõttes vedeleda. Mitte laiskusest vaid sellepärast, et nad on koos kodu- ja elukohaga kaotanud ka töö. Põgenike näol on ju tegemist võimsa inimressursiga, mida saaks rakendada näiteks kasvõi nende endi eluasemeprobleemi lahendamisel.


Iris Pettai,
sotsioloog