Vaesus teeb vaimu leidlikuks: Eesti ja Moldova koostöö

Eesti õpetajad ja õpilased püüavad Moldova õpilasfirmadele hoo sisse saada. Lähemalt kirjutab Epp Vodja mittetulundusühingust Eesti Junior Achievementi Arengufond.

Idee tekkis 2007. aastal, mis oli Eesti õpilasfirmadele olnud Euroopas väga edukas. Autasusid teeniti rahvusvahelistel laatadel ning Euroopa õpilasfirmade võistlustelt toodi taas II koht. Miks on Eesti õpilasfirmad teistest Ida-Euroopa õpilasfirmadest võistlustel edukamad?

















Üks põhjus on kindlasti see, et Eesti hakkas Euroopa õpilasfirmade liikumises teistest varem osalema ning me kasutame teistelt riikidelt saadud oskusteavet oma õpilaste ja õpetajate juhendamisel. Teiseks jäävad Eesti väiksuse tõttu siin kergesti püsima kontaktid endiste õpilasfirma liikmetega. Pisikese kogukonna tunne toob noored tihti Junior Achievementi Arengufondi üritustele tagasi ning nad pakuvad uutele õpilasfirmadele oma abi. Ka on vilistlased mitmeid kordi käinud koolides õpilasfirma programmist rääkimas ning uusi noori sütitamas.

Nii tuli meil Moldova Junior Achievementi juhi Adelaga pikemaks jutuks see, miks Moldovas asjad nii hästi ei lähe ning üheskoos leidsime, et lisaks riigi majanduslikele raskustele, ei ole ettevõtlusharidus Moldovas pooltki nii populaarne kui Eestis. Kuigi ka Moldova on Junior Achievementi programme aastaid kasutanud, on nende levi väike. Organisatsioonil on raske (sageli isegi võimatu) leida raha õpilastele ja õpetajatele rahvusvahelistes üritustes osalemiseks. Ka oma maal on vähe tuntud mittetulundusorganisatsioonil keerukas saada toetajaid suurte ürituste organiseerimiseks. Ilma nendeta on aga nii vajalik tuntus raske tulema. Turgutamist vajab nii õpetajate kui ka õpilaste enesekindlus, mis on ettevõtluse (ja ka ettevõtlushariduse) edendamiseks äärmiselt oluline. Tegijatel on tekkinud troostitu „nokk-kinni-saba-lahti“ tunne.

Adela juttu kuulates tuli väga palju sellest tuttav ette. Ka meie algus oli sarnane: ei olnud tuntust, ei olnud raha, ingliskeelne nimi tekitas inimestes pigem vastuseisu kui toetust, haridussüsteem ei pidanud sedasorti uuendusi vajalikuks ja nii edasi. Meie jää murdus just sõprade tõttu, kes abi pakkusid. Esmalt tulid nad USA-st, hiljem sõbralikest Euroopa riikidest.
Nii hakkasimegi rääkima sellest, mida me saaksime koos teha, et asi paraneks. Ei olnud just vaja palju pingutada, mõtlemaks välja Avatud Eesti Fondi Ida-Ida projekti.



















Moldova ja Ida-Ida projekti juures köitis meid mõte, et kasu on kindlasti mõlemapoolne. Moldova püüab projekti abil suurendada ettevõtlushariduse populaarsust, proovida Eesti meetodeid õpetamisel, saab pakkuda oma tegijatele võimaluse väliskontaktideks. Eesti õpilastel, õpetajatel, aga ka ettevõtlushariduse organiseerijatel avardub silmaring. Teistele oma abi pakkudes tuleb ka endal protsessid, programmid ja töömeetodid paremini läbi mõelda. Ühistööle innustas mind ka veendumus, et Moldova organisatsiooni juhid, aga ka õpetajad on oma töös professionaalsed ning meilgi on nendelt paljugi õppida. Vaesus teeb ettevõtliku inimese leidlikuks.

Praeguseks on projekti esimene etapp läbi. Moldovast saabus Eestisse kuueliikmeline delegatsioon: kolm õpilast, kaks õpetajat ja Marina Schlifos Moldova organisatsioonist.
Eestis toimunud rahvusvahelisel õpilaskonverentsil “Crossing Borders in Thinking and Acting”. Samaaegselt õpilaskonverentsiga korraldasime osalevatele õpetajatele aktiivõppe meetodite töötoa, kus esinesid kõikide osalevate riikide õpetajad ja delegatsioonijuhid.
Konverentsil osalemiseks koostasid õpilased kolmeminutilise ettekande säästva arengu idee kohta, mis ületab mistahes piire. Moldova õpilaste ettekanne käsitles õpilasfirmade võimalusi säästva arengu idee toetuseks ning tutvustasid madala omahinnaga nutikat õpilasfirma toodet – vanadest kriitidest tehtud seinakaunistusi.

Leidsime üksmeelselt, et projekt on alanud hästi. Nagu selgus Moldova õpetajate hinnangust, on õpilastel väliskontaktide leidmine isegi kergem kui õpetajatel. Moldova õpetajad ei olnud kumbki üheski välisriigis varem käinud. Ettevõtlust on aga väga raske õpetada, kui võrdlusalus puudub. Seetõttu tekkis plaan järgmisse projekti rohkem õpetajaid kaasata, samas ei saa kõrvale jätta ka õpilasi. Praegu sõltub Moldovas õpilaste maailmanägemise võimalus siiski üksnes vanemate positsioonist ja rahakotist. Meie projekti võeti aga õpilased, kelles nähakse arengupotentsiaali ja kes on juba oma riigis midagi korda saatnud. See on aga teistele hea innustus ja eeskuju. Eestiski hakkas õpilasfirma programm hüppeliselt arenema pärast seda, kui aktiivsemad hakkasid osalema välislaatadel ja parimad said võimaluse Euroopas võistelda.

Moldova õpetajatega arutasime ka õppematerjalide seisu. Eesti saab Moldovaga õppematerjale vahetada, kuna meil on töövihikud ja õpetajate juhendid enamasti ka vene keeles olemas. Projekti käigus oleme juba Moldovasse saatnud oma põhikooli õpilasfirma (minifirma) tööjuhendi. Praegu on vene keelde tõlkimisel gümnaasiumi õpilasfirmade juhendajate abimaterjal.

Projekti esimene etapp süvendas veendumust, et tuleb edasi minna ja kasu on kahepoolne. Veebruaris ootame taas Moldova delegatsiooni, seekord Eesti õpilasfirmade laadal osalema, märtsis toimub Eesti delegatsiooni külaskäik Moldovasse.

Tahaksime väga tulevikus korraldada Eesti ja Moldova õpetajate ühiskoolituse õpilasfirmade loomiseks ja juhendamiseks. Olen kindel, et koolitajad peaksid tulema nii Eestist kui Moldovast. Kasulikke kogemusi on mõlemal pool. Teine õpetajatele suunatud tegevus võiks olla Eesti õpetajate Moldova külastus. Eesti majandus- ja ettevõtlusõpetajad saaksid ise majandusteadmiste poolest rikkamaks ning läbikogetud huvitavat materjali koolitundideks. Kindlasti peaks jätkuma Moldova õpilaste osalemine Eestis toimuval rahvusvahelisel konverentsil ja õpilasfirmade laadal. See aga on kõik veel tulevik.

Tahan rõhutada, et JAA koostöö Ida-Ida projektis ei ole heategevus, vaid normaalne mõlemaid pooli arendav suhtlemine. Sedasorti kontaktid aitavad meil paljuski ületada eelarvamusi ja hoiakuid nagu „Vaene on rumal“, aga ka suhtuda optimistlikumalt meie enda igapäevasesse töösse ja ellu.

Tallinnas, 28. jaanuaril 2009

Naised ja areng

Pildil on ettevõtlikud daamid Lõuna-Aafrika Vabariigist (Foto: Kadri Aavik)

Kadri Aavik teeb ülevaate arengukoostööst naiste vaatepunktist.

Ehkki Eesti arengukoostöö eesmärkides on naiste õiguste kaitsmist kajastatud, pole praktikas veel piisavalt pingutatud.

Naised teevad ära kaks kolmandikku maailma töötundidest, toodavad poole maailma toidust, kuid teenivad ainult 10% maailma sissetulekutest ja omavad vähem kui 1% maailma varast. (Allikas: World Development Indicators, 1997, Womankind Worldwide)

Kaks kolmandikku maailma 876 miljonist kirjaoskamatust inimesest on naised ja kolm viiendikku 115 miljonist maailma lapsest, kes koolis ei käi, on tüdrukud. (Allikas: Gender equality and development: background information, UNESCO)

Vaid 15,6% kõigist maailma parlamendiliikmetest on naised. (Allikas: Gender equality and development: background information, UNESCO)

Lisaks sellele, et naistel on meestega võrreldes madalamad sissetulekud ja nad on vähem jõukad, on neil ka ebavõrdne juurdepääs põhilistele inimõigustele, poliitilise võimu juurde, tööturule, sotsiaalsetele teenustele ja loodusvaradele.

Kuigi sooline võrdõiguslikkus on Eesti arengukoostöö eesmärkides kajastatud, on probleemiks vahe kokkulepete ja praktilise tasandi vahel. Tundub, et reaalselt ei tehta piisavalt pingutusi soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi poole püüdlemisel. Välisministeeriumis küll juba pööratakse tähelepanu sellele, et stipendiumite ja toetusprogrammide saajate hulgas oleks võrdselt naisi ja mehi. See on kahtlemata oluline samm võrdõiguslikkuse edendamisel, kuid kindlasti mitte piisav, et antud eesmärki saavutada ja lubadusest kinni pidada.

Oluline on mõista, et projekt, mille sihtgrupiks on naised, ei pruugi tegelikkuses soolist võrdõiguslikkust edendada ega patriarhaalseid võimusuhteid arengukoostöö sihtgrupiks olevas ühiskonnas muuta, vaid võib isegi sellele vastu töötada. Arengukoostöö projektide planeerimisel ja rahastamisel peaks kindlasti jälgima, et projekti tegevused oleksid suunatud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele. Näiteks võiks teha arengukoostöö projektide eelarvete analüüsi soolisest aspektist (gender budgeting). Sootundlikud eelarved ei tähenda mitte eraldi eelarveid naistele ja meestele, vaid tavaliste eelarvete analüüsi vastavalt sellele, kuidas ressursside paigutus mõjutab naisi ja mehi (erinevalt). Analüüsi tulemustest lähtuvalt saab ebavõrdselt paigutatud ressursse ümber jagada. Arenguprojektide soo-perspektiivist planeerimise, elluviimise ja hindamise puhul võib kasutada sellist abivahendit nagu soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise nn. checklist, kus on kirjas küsimused, mida peaks iga arenguprojekti või –programmi puhul jälgima, selleks, et sooline võrdõiguslikkus oleks projektis tagatud kui eesmärk ja väärtus.

Hetkel, kui Eesti üldsus ja avalik arvamus ei ole veel jõudnud arusaamisele, miks on vaja soolist võrdõiguslikkust Eesti kontekstis ja mis kasu see tooks kogu meie ühiskonnale, on muidugi raske rääkida soolisest võrdõiguslikkusest arengukoostöös. Seega peab jätkama ka pingutusi soolise võrdõiguslikkuse poole püüdlemiseks Eesti ühiskonnas.

* * *

Vaata ka Välisministeeriumi veebilehe arengukoostöö alajaotust http://www.vm.ee/est/kat_425/ ja rahvusvahelist uurimust "Gender and Development Cooperation" http://www.igpn.net/publications.php

Foto Aserbaidžaani turult. (Foto: Kadri Aavik)

Mite ainult näod ja v....agiinad

Anna-Maria Penu käis Avatud Eesti fondi toel Lõuna-Aafrikas AWIDi foorumil. Ja inspireeritult reisist kirjutas sellise loo.

Mutileeritud Aafrika
Anna-Maria Penu

Reis Aafrikasse pole kunagi ainult reis Aafrikasse. Olin seda lauset mitmeid kordi lugenud, kuid ei mõistnud kunagi tema tõelist tähendust. Kuni ma nägin Aafrikat. Tahaksin edasi anda, milline on Aafrika. Mismoodi ta hingab, lõhnab, mis tundeid tekitab. Aga ma pole kunagi midagi sarnast kogenud ja kardan, et ma ei oska. Tahaksin jutustada unustamatutest aafriklannadest: Leah, Mary, Unathi, Virginia... Teha seda pikalt ja rahulikult, ent lugeja aeg on kallis. Tahaksin pakkuda vastuseid Aafrika rahvaste, tema naiste, tema sügavate haavade kohta. Aga mul on vaid üks imetlust täis küsimus: kuidas on võimalik, et kõige selle kisendava viletsuse, ebaõigluse, ebavõrdsuse ja vägivalla keskel, sellel mutileeritud mandril suudavad aafriklannad võidelda parema homse nimel ja uskuda vankumatult selle võimalikusse?

Vaatame või neid üldiseid märksõnu, mis joonistavad meile aafriklanna ja teda ümbritsevad tingimused. Kõik negatiivsed: kirjaoskamatus, vaesus, HIV/AIDS, genitaalide mutilatsioon, sundabielud, trokosi orjus, polügaamia, inimkaubandus, haigused, nälg, rassism. Mõni võib mõelda, et enne naiste probleemide lahendamist tuleks lahendada terve rahva probleemid mõistmata, et naiste allasurutuse likvideerimiseta ei saa kunagi lahendatud ühegi rahva probleemid. Suurem osa maailma majandusekspertidest toonitab juba aastaid, et tervet Aafrikat piinav näljahäda ei leia enne positiivset lahendust, kui pole paranenud aafriklannade õiguslik ja sotsiaalne olukord. Sest need kaks, toitumine ja naine, on seal tihedalt seotud. Maailmapanga andmeil toodab Saharast lõunasse jääva Aafrika naine 80% baastoitainetest, kuid teenib vaid 10% saadud tulust ja kontrollib vaevu 1% maast...

Aafriklannal puudub pärandus- ja omandiõigus, nagu pole teda kaitsmas seadusi ei sees ega väljaspool koduseinu asetleidva vägivalla eest. Lõpuks on maailma tasemel hakatud rääkima naiste vägistamistest kui levinud relvast, läbimõeldud sõjalisest strateegiast konfliktipiirkondades. Nagu ka põgenikelaagrites seksuaalse kuritarvitamise all kannatavatest tuhandetest naistest ja lastest nende „päästjate” sinikiivrite ja heategevusorganisatsiooni töötajate poolt.

Vägistamisõudusega on tihedalt seotud Aafrika teine hiiglaslik probleem HIV/AIDS. Nakatunutearvu poolest ollakse maailmas esikohal ja näitajad tekitavad külmavärinaid: 60% kõikidest nakatunutest elab Sahara-taguses Aafrikas; 15 kuni 24-aastaste noorte seas on igast 4 nakatunust 3 tüdrukud; naiste tõenäosus nakatuda on 3 korda suurem ja seda nii bioloogilistel kui ka sotsioloogilistel põhjustel; iga kolmas rase aafriklanna on VIH-positiivne. Rääkimata häbimärgist, mis saadab HIV/AIDSi haiget. 25 aastat viiruse tundmist, ent ülemaailmsetest kampaaniates ja programmidest hoolimata saab 33 miljonist haigest ravi vaid 3 miljonit ning needki peamiselt arenenud riikides. Teisisõnu, 30 miljonini ei jõua mitte mingisugune abi!
See kõik on teada. Valitsused, juhid, terve maailm teab seda. Kuidas on siis võimalik, et need õudused jätkuvad? Lokkava patriarhaadi sees süüdistatakse konkreetsemalt näiteks kirikut, kes on kondoomi kasutamise vastu, ja suur osa aafriklastest on kirglikult sügavusklikud. Teised pooldavad seksuaalkasvatuse ja – informatsiooni kättesaadavuse tõhustamist riiklikul tasandil, millele vastavad kolmandad, et sellest pole mingit kasu, kui kogukonna targad, hõimujuhid, ei mõista teatud traditsioonide kaotamise vajadust. See viimane käib naisi puudutavate teemade kohta laiemalt.

Aga olukord pole parem isegi pealtnäha läänelikumates, kiiresti arenevates riikides. Heaks näiteks on siin Lõuna-Aafrika Vabariik. Tänu Nelson Mandelale on seal vaikselt kadumas tribiaalne maailma nägemine: erinevate kogukondade liikmed nimetavad end ennekõike lõuna-aafriklasteks ja alles siis näiteks xhosaks või zuluks. Ent 44 miljonilise elanikuga riigis elab ligi 6 miljonit HIV/AIDSi põdevat inimest ja 2006. aastal registreeriti seal üle 52 000 vägistamisjuhu. Võttes arvesse, et enamus naisi vägistamistest ei teata ja kondoomi kasutamine ei tundu suurele osaleelanikkonnast vajalikuna, siis võib vaid ette kujutada, kuhu taoline aktsepteeritud kaos riigi ja tema rahva lõpuks viib. LAVi tipppoliitik Jacob Zuma pääses alles hiljuti naise vägistamisest puhtalt, karistuseta. Kui küsiti, siis Zuma vastas, et jah, ta teadis, et ohver oli HIV-positiivne, kuid sellegipoolest ta kondoomi ei kasutanud. Ta nimelt pesi end koju jõudes dushi all korralikult puhtaks. Ja see vastus ilmus kõikides ajalehtedes üle riigi...

Pole siis ime, et just Lõuna-Aafrikas leiutati vägistamisvastane kondoom Rapex, mis „hammustab” suguühte ajal peenisepead. See on ju hullumeelne jõuda selliste äärmusteni! Kuigi kondoomi kasutamine on tegelikult vägagi sügav poliitiline küsimus ja mitte ainult Aafrikas. Meestele mõeldud kondoomid on soodsad, kohati isegi tasuta jaotatavad ning kättesaadavad isegi baarides ja toidupoodides. Naistele mõeldud kondoomid on kallimad, pealegi on nende kättesaadavus ning reklaam kordades väiksem. Teisisõnu naise kaitse haiguste ja soovimatu raseduse vastu sõltub üldjuhul mehe tahtest kasutada kondoomi ja kaitsta nõnda mõlemat või siis mitte. See pole ju normaalne! Kättesaadavus, reklaam ja hinnad peaksid mõlemat sorti kondoomil olema ühesugused, et naine teaks ja saaks ise otsustada oma kaitse üle ning ei pea ootama, veenma, nõudma mehelt nende mõlema kaitset.

Lootus inspireerib rohkem kui hirm
„Lõpetage sõda naiste kehadel!” kisendasid t-särgid, plakatid ja erineva tämbriga hääled meeleavaldusel, mis lookles 15. novembril läbi Kaplinna südalinnas kõrguvate ameerikalike pilvelõhkujate. Kaugel räämas, õnnetutest townshipidest ehk agulitest, kus peavad oma rohkem või vähem varisemisohus onnides elama üle 3 miljoni inimese. Meeleavaldus liikus edasi laulude, tantsu ja hüüete saatel. Autod lasid signaali, tänavaäärsetes kohvikutes tõusid inimesed püsti ja plaksutasid nendele julgetele, kes ei taha unustada ainsatki nime, ainsatki silmapaari, kes on langenud otsese või kaudse vägivalla ohvriks.

Aafrika rütmide keskel julmuse, vägivalla ja ebaõigluse vastu skandeerides tajusin füüsiliselt, kui tähtsad on kõik meie tegemised, mõtted, liikumised ja looming, ükskõik millises maailmanurgas. Lisaks praktilisele kasutegurile on neil üüratu sümboolne väärtus, mõjujõud. Nagu iga inimese vabadus ülejäänute jaoks; iga edasiviiv samm innustus teistele teel õigluse poole; iga julge sõnavõtt ebavõrdsuse vastu valgustuseks tervele maailmale.
Õige on küll see, et niikaua kui vaid ükski meist kannatab vägivalla, ebavõrdsuse ja ebaõigluse all, pole meist keegi vaba. Aga sama tõene on ka see, et iga kord kui üks meist saab natukene vabamaks oleme vabamad me kõik.

Jah, aafriklannadel on õigus, lootus inspireerib alati rohkem kui hirm.

Aserbaidžaan – läbi väljakutsete parema elujärje poole

Kadri Aavik viibis Aserbaidžaanis Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse (ENUT) kolmeliikmelise delegatsiooni ning kahe ajakirjanikuga Avatud Eesti Fondi Ida-Ida Piiriülese koostöö programmi poolt toetatud projekti raames novembris 2008.













Pildil: Suured juhid Heydar ja Ilham Aliyev miljoneid inspireerimas…



Eelmisel aastal võttis ENUT Tallinnas sama projekti raames vastu aserbaidžaani peamiselt naisajakirjanikest koosnevat delegatsiooni. Seega oli nüüd tegemist vastuvisiidiga. Meid võõrustas organisatsioon nimega Center of Political Culture for Azerbaijan Women (GPCAW), mis siis eesti keelde tõlgituna võiks kõlada Aserbaidžaani Naiste Poliitilise Kultuuri Keskus.


Muljeid kogunes nädalase visiidi käigus rohkesti. Järgnevalt panen kirja mõningad reisi jooksul kogunenud Aserbaidžaani riiki ja ühiskonda puudutavad tähelepanekud.
Kõigepealt, Aserbaidžaanist kirjutades vaevab mind küsimus: kuidas anda nähtut ja kogetut edasi nii, et kajastaksin ühtlasi sealses ühiskonnas hetkel esinevad valupunkte ja väljakutseid, kuid samas mitte jättes muljet Aserbaidžaanist kui lootusetust ja mahajäänud Kaukaasia post-sovietlikust arengumaast, sest vaatamata mitmetele probleemidele on Aserbaidžaanis ühiskonnas suurt potentsiaali - aktiivseid püüdlusi parema elu poole on märgata mitmes ühiskonna sfääris. See küsimus meeles mõlkumas, püüan kogetut jagada.
Aserbaidžaan on Eestist ligi poole suurema pindalaga riik, mis asub teatavasti Kaspia mere idakaldal. Naabriteks on Gruusia, Venemaa, Türgi, Iraan ning Armeena, kellega ollakse hetkel konfliktis Nagorno-Karabakhi regiooni tõttu. Inimesi on riigis kusagil 8,6 miljonit, kellest üle 2 miljoni elab pealinnas Bakuus. Ametlik keel on aserbaidžaani keel, mis on väga sarnane türgi keelele.
Soolisest võrdõiguslikkusest ja naisorganisatsioonide tööst Aserbaidžaanis
Kuna soolise võrdõiguslikkuse edendamine Aserbaidžaani ning ka Eesti ühiskonnas läbi kahe riigi naisorganisatsioonide vahelise koostöö ja partnerluse loomise oli üks meie visiidi peamisi
eesmärke, siis peatun oma jutus esmalt ja eelkõige just sellel aspektil.
Visiidi käigus külastasime mitmeid naisorganisatsioone, ühte sugupoolte temaatika alast infokeskust, Bakuu riikliku ülikooli soouuringute õppetooli ning ka mõnda naiste varjupaika. Samuti Aserbaidžani Avatud Fondi ning ühe kohaliku ajalehe toimetust.
Üks külastatud organisatsioonidest asus Bakuust väljaspool, umbes 130 km kaugusel põhjas, Venemaa (Dagestani piirkonna) piiri lähistel Khachmazi linnas. Organisatsioon tegutsemisvaldkond on suhteliselt lai – eesmärgiks on aidata piirkonna naisi ja ka mehi asjaajamisel riigiametitega ning teavitada kodanikke nende õigustest. Seminaril tulid arutluse alla mõningad probleemid, mis Aserbaidšaani maapiirkondade inimestel esinevad. Näiteks mainiti, et mitmed sealsed inimesed olid võtnud pangalaenu, mille tagasimaksmise tähtaeg oli äärmiselt lühike – vaid 1 aasta. Kuna viljapõldude ja puuviljaaedade igaaastane saagikogus erineb, siis oleks laenu vaja vähemalt paariks-kolmeks aastaks, et ühe aasta kehvem saak järgmise aasta paremaga kompenseerida. Kuid inimeste pöördumised panga poole laenutähtaja pikendamiseks paraku ebaõnnestusid – pangast ei tulnud vastust ennem, kui mõned päevad enne laenu tagasimaksetähtaega, teatega, et laenutähtaega pikendada ei ole võimalik.
Teine teema, mille maapiirkondade naised üles tõstatasid ja mis on õigupoolest probleemiks Aserbaidžaanis tervikuna, puudutab tööjõu lahkumist Aserbaidšaanist ja sellega kaasnevaid probleeme. Suures enamuses on tegemist just nooremapoolsete meeste lahkumisega tööle, peamiselt Venemaale, sest seal on Aserbaidžaaniga võrreldes kõrgemad palgad. Seega, on selgelt tegemist sooküsimusega. Seminaril võttis sõna üks naisterahvas, kelle lugu kirjeldab hästi ka paljude teiste Aserbaidžaani naiste olukorda, kes sarnase probleemiga silmitsi seisavad. Tema abikaasa läks juba umbes kümme aastat tagasi tööle Venemaale, jättes naise koduse majapidamise eest hoolitsema ning lubades raha saata. Nende aastate jooksul nägi naine oma meest vaid mõned korrad ning lubatud rahasummad jäid järjest väiksemaks ja viimaks lõppesid hoopiski. Mees leidis Venemaal uue naise. Aserbaidžaani jäänud naise olukord oli raske – polnud raha, millega ära elada ega ka tööd. Viimaks otsustas naine teha julge sammu ning lahutas mehest, kellest tema sõnade järgi talle mingit abi ei olnud.
Sellisete olukordade tekkimisele aitab suuresti kaasa Aserbaidžaani ühiskonnas ka tänapäeval laialt levinud arusaam (nii meeste kui naiste hulgas), mille kohaselt on mehe ülesandeks olla perekonna leivateenija ning naise rolliks kodu ja laste eest hoolitsemine. Naiste positsioon on ühiskonnas vähem väärtustatud ning tööturul on neil meestega võrreldes raskem konkureerida.
Kahjuks on vähemuses need naised, kes julgeksid teha sellise otsuse, nagu ülalpool kirjeldatud naine oma loos, sest tagajärjed võivad olla liiga rängad. Lahutatud naine ei ole Aserbaidšaani meestele enam “kõlblik” ning pärast lahutust tuleb naisel ise hakkama saada karmil tööturul ning kogeda ühiskonna halvustavat suhtumist.

Kui rääkida koostöö jätkusuutlikkusest Eesti ja Aserbaidžaani (nais)organisatsioonide vahel ning tulevikuväljavaadetest selles vallas, siis leian, et keskenduda ei tuleks mitte ühekordsetele külastusvisiitidele (mida oli alguses vaja partnerlussuhete loomiseks ja üldiste kohapealsete oludega tutvumiseks), vaid võiks arendada pikemaajalist arengukoostööd, sealjuures jälgides, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise (gender mainstreaming) põhimõtted oleksid selles koostöös reaalselt rakendatud. Keskenduma peaks konkreetsele teemavaldkonnale. Variante selleks on mitmeid. Kuna projekti esimeses pooles Eestis käinud Aserbaidžaani delegatsioon koosnes eelkõige ajakirjanikest ning ka seekord olid paljud kohtumised seotud meedia valdkonnaga, võiks näiteks koostööd jätkata teemal “sugu ja meedia”. Näiteks kuluks Aserbaižaanis kindlasti ära üks põhjalik soo-aspektist lähtuv meediaanalüüs, mis vaatleks Aserbaidžaani meedias esinevaid soostereotüüpe ning naiste ja meeste portreteerimise viise. Midagi sarnast on Eestis juba tehtud ning seega saaksime Aserbaidžaani partnereid selles osas nõustada ja ühtlasi sama teemat Eestis edasi arendada. Ühtlasi oleks oluline ka Aserbaidžaani ajakirjanikele korraldada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiedamise alane koolitus.
Pilk paari kohalikku inglise keelse meediaväljande kuulutuste rubriiki näitas, et esineb mitmeid otseselt sooliselt diskrimineerivaid kuulutusi (mida ka meil Eestis vähemalt mõni aeg tagasi hulganisti avaldati), kus näiteks otsiti supermarketi müüjateks ilusaid noori naisterahvaid.
Naiste kujutamist Aserbaidžaani meedias ilmestab hästi ka üks kohaliku Women’s Media Watch organisatsiooni esindaja räägitud lugu. Nimelt leidis mõni aasta tagasi Aserbaidžaanis aset juhtum, kus ühte 13-aastast orbu ning HIV viirust kandvat tüdrukut vägistas mitu meesterahvast. Kõik Aserbaidžaani meediaväljaanded, kes lugu kajastasid, nimetasid tüdrukut prostituudiks ning süüdistasid teda HIV-viiruse levitamises.
Veel ühe võimaliku valdkonnana, milles koostööd teha, võiks kaaluda sõnavabaduse edendamist Aserbaidžaanis. Kuid siin tekib muidugi küsimus, et kui palju saavad MTÜd midagi selles küsimuses ära teha, sest riigis sõnavabaduse lubamine on eelkõige Aserbaidžaani võimude reguleerida.
Kui rääkida meie külastatud naisorganisatsioonidest, siis kokkuvõttes jäi mulle mulje, et enamus ei tegele siiski otseselt meie mõistes soolise võrdõiguslikkuse edendamise või feministliku suunitlusega tegevustega. Pigem on tegemist organisatsioonidega, kus töötavad naised ja kes mõningatel juhtudel tegelevad küsimustega, mis puudutavad otseselt naisi (näiteks sünnituskursuste korraldamine). Ühesõnaga, tegeletakse pigem naiste soospetsiifiliste vajadustega praktilisel tasandil, kuid ei vaidlustata sugupooltevahelisi patriarhaalseid struktuure ja võimusuhteid ühiskonnas. Teatavasti ei tee aga puhtalt naiste osalus mingis ettevõtmises seda feministlikuks – enamus juhtudel vaid jätkatakse kehtivate soostereotüüpide taastootmist. Soolise võrdõiguslikkuse edendamine Aserbaidžaanis tähendaks mitmete ühiskonnas juurdunud traditsiooniliste soostereotüüpide murdmist - see on kindlasti pikaajaline protsess ning tooks endaga tõenäoliselt kaasa mitmete ühiskonnagruppide vastuseisu.
Kuid teisalt on siiski näha, et mitmed MTÜd teevad pingutusi naiste ühiskondliku postitsiooni parandamiseks ning naiste panuse suurendamiseks ja esiletoomiseks. Näiteks jättis positiivse mulje meile esitletud 2006. aastal välja antud naisajaloo uurimus, kuhu olid koondatud Aserbaidžaani ühiskonnas 19.-21. sajandil tegutsenud silmapaistvate naiste elulood. Samuti on tänuväärt ettevõtmine ühe meie külastatud organisatsiooni, Azerbaidžan Gender Information Center’i loodud ja hallatav infoportaal (http://www.gender-az.org/index_en.shtml), kuhu jooksvalt koondatakse sootemaatikaga seonduvat nii Aserbaidžaanist kui väljastpoolt.
Tutvusin ka UNDP poolt 2007. aastal välja antud soolise võrdõiguslikkuse raportiga “Gender Attitudes in Azerbaijan: Trends and Challenges.”, mis kinnitab suuresti minu poolt nähtud ja kogetut, et naistel ei ole Aserbaidžaani ühiskonnas reaalselt võrdseid võimalusi meestega ning seda enamikes eluvaldkondades, vaatamata sellele, et riik on seadusandlikul tasandil võtnud vastu mitmeid dokumente, mis kinnitavad pühendumust soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele.

Presidendid ja valitsemine
1993. aastal sai Aserbaidžaani presidendiks endine komministliku partei liider Heydar Aliyev, kes valitses 2 ametiaega (rahvusvahelised vaatlejad on mõlemad valimisvõidud tunnistanud ebademokraatlikeks). Vahetult enne oma surma 2003. aastal andis Heydar võimu üle oma pojale, Ilham Aliyevile, kes on alates sellest ajast Aserbaidžaani president. “Valimisi” saatsid opositsiooni protestid, mis lõppesid sadade meeleavaldajate vangistusega.
Mingit arvestatavat poliitilist opositsiooni tänases Aserbaidžaanis ei ole, vähemalt reaalselt mitte. Opostsioonis olla on ohtlik, samuti nagu on tervisele ja elule ohtlik ajakirjanduses liiga avameelselt arvamust avaldada. Nii mõnigi ajakirjanik on selle tembu eest kas vangistatud, vigastatud või maalt lahkuma sunnitud. Või, nagu meile räägiti, esines hiljuti ka selline juhtum, kus riigi aadressil liigselt kriitikat teinud ajakirjanikku hakati avalikult homoseksuaalsuses “süüdistama” – gei reputatsioon Aserbaidžaanis pidavat olema hullem kui surm..Kogu maa on täis eelmise ja nüüd järjest rohkem ka praeguse presidendi suuremõõdulisi plakateid, millel isa ja poeg enamasti Aserbaidžaani lipu taustal rahvast lahkesti naeratades tervitavad. Rohkesti leidub ka mitmekümnemeetriseid loosungeid, kus endine ja praegune president rahvale tarkust jagavad.
Kuuldatavasti pidavat leiduma ka selliseid plakateid, millel korraga isa Heydar Aliyev, poeg Ilham Aliyev ja omakorda tema väike poeg ning piltide all vastavad tekstid: eilne Aserbaidžaan, tänane Aserbaidžaan ja homne Aserbaidžaan…
Aserbaidžaanis on vastu võetud korralikud seadused ning on olemas ka vajalike institutsioonide võrgustik, küsimus on lihtsalt nende toimimises, mida takistab suuresti riigis lokkav korruptsioon.

Naftast
Mitmete kohalike suust kuulsime ütlust, et nafta on ühtlasi õnnistus kuid ka nuhtlus. Aserbaidžaani puhul tundub see üsna paika pidavat. Põhiline probleem tundub olevat selles, et tulu riigi naftavarude müümisest ei jõua enamike Aserbaidžaani inimesteni. Naftarahade eest kerkib Bakuusse sadu uusi elumaju ja muid ehitusi ning teedeehitus on üpris hoogne. Kuigi, räägitakse, et dokumentides kirjas olevad ehitussummad on tegelikest hindadest vähemalt poole kõrgemad – vahepealse rahaga täituvad nii mõnedki tähtsad taskud.
Aserbaidžaani majandus on naftast suures sõltvuses ning naftaga seoses on rajatud mitmeid institutsioone, näiteks saab õppida kõike naftatööstusega seonduvad Aserbaidžaani Riiklikus Naftaakadeemias. Hirm on mõelda, mis saab siis, kui nafta Aserbaidžaanis ükskord otsa lõppeb. Alternatiivsete energiaallikate kasutamisele pole seni mõeldud, suuri probleeme on nafta kaevandamisega kaasneva loodusreostuse likvideerimisega.

Usust
Konstitutsiooniliselt on Aserbaidžaan ilmalik riik. Peale taasiseseisvumist on paljud inimesed pöördunud usu poole, mis sovieiajal keelatud oli. Tänapäeval peab kusagil 95% Aserbaidžaani inimestest ennast moslemiteks, kristlasi on umbes 3%. Suuri probleeme religioonide kooseksiseteerimises ei paista esinevat.

Elukallidusest





Mulle jääb arusaamatuks, kuidas Aserbaidšaani inimesed ennast ära elatavad. Keskmine palk riigis on kusagil 2600 eesti krooni kuus. Väidetavalt üle poole toidukaupadest imporditakse, mis kergitab nende hinda. Bakuus näiteks maksis üks liitrine mahlapakk umbes 25 krooni. Ulmelised hinnad on ka näiteks riietel. Bakuus on esindatud mitmed maailma suurimad ja kallimad firmapoed, kuid sealt ostmine käib enamikel aserbaidžaani inimestel selgelt üle jõu.
Ka arstiabi Aserbaidšaanis on kallis (ning ühtlasi kvaliteedis puudulik). Lapse sünnitamine läheb maksma vähemalt 500 eurot, millest suur osa tuleb maksta arstile altkäemaksuna. Seega hakkavad noored pered rasedusest teada saades kohe lapse sünni jaoks raha koguma.

Aserbaidžaani keelest, kultuurist ja rahvusikust identideedist
Ainuke ametlik riigikeel on aserbaidžaani keel. Sovieti-ajal saatsid paljud vanemad oma lapsi vene koolidesse. Ka praegu see trend jätkub – vene keele oskust nähakse vajalikuna edaspidises elus, seda eelkõige töö saamise perspektiivist lähtuvalt. Samas on ka palju selliseid aserbaidžaani perekondi, kelle kodune keel ongi vene keel ning kus on omaks võetud vene kultuur. Näiteks praeguse presidendi kodus räägitakse vene keelt, kuigi avalikult esineb president alati aserbaidžaani keeles.
Kohtasime ka inimesi, kelle jaoks on nende aserbaidžaani rahvuslik identiteet, keel ja kultuur uhkuse küsimus. Näiteks ühe suurima ajalehe peatoimetaja, kellega kohtusime, rääkis põhimõtte pärast vaid aserbaidžaani keelt (kuigi valdas ka vene keelt) ning tema jutt tõlgiti meile vene keelde.



Keskkonnast

Ma ei liialda, kui ütlen, et ma pole senise elu jooksul sattunud ühtegi teise maailma piirkonda, mis oleks nii saastunud nagu seda on Bakuu ümbrus. Vaatepilt on trööstitu: Bakuu ümbruses laiuvatel lagedatel väljadel on ülessongitud maa, päevinäinud naftapuurimisseadmed, mille ümber porilombid naftaseguse veega. Maastikult puudub igasugune rohelus ning puud. Tee-ehituse, tiheda liikluse (millest suure osa moodustavad veoautod) ning piirkonnas asuvate vabrikute ja tööstuskomplekside tegevuse tagajärjel on õhk tolmust paks ja saastunud. Mitmete taoliste piirkondade vahetus läheduses paiknevad elurajoonid.



Muutuv ja arenev Bakuu


Naftatulude eest püstitab valitsus Bakuusse sadu uusi korterelamuid, kuhu eluaseme ostmine käib enamusel aserbaidžaanlastel üle jõu. Eeldan, et kui ehitus- ja restaureerimistegevus pealinnas sellises tempos jätkub, siis on Bakuu 5 aasta pärast väga eeskujulik linn. Näiteks on juba suhteliselt korda tehtud mereäärne piirkond, kuhu on ehitatud ilus promenaad. Tänane Bakuu on sootuks erinev viie aasta tagusest Bakuust: ehitus- ja arengustegevus on linnapilti kardinaalselt muutnud ning 5 aasta pärast ei tunneks ilmselt omakorda ära praegust Bakuud.
Kõige muljetavaldavamateks kohtadeks Bakuus olid minu jaoks huvitav ja kitsaste tänavatega vanalinn (ka seal käis hoogne ehitustöö!) ning sealt veidi eemal asuval mäel paiknev mälestusmärk 1990nda aasta jaanuaris Bakuu tänavatel toimunud veresauna ohvritele, kus nõukogude sõdurid lasid ühe õhtuga maha 30 000 taasiseseisvuda ihkavat aserbaidžaanlast. Huvitava elamuse andis ka turu külastus.



Liiklusest
Bakuu liiklus on muidugi omaette elamus. Tee ületamisel abiks olevaid sebrasid kohtab harva. Inimesed ületavad tänavat seal kus juhtub, astudes julgelt autovoo vahele, lootuses, et juhid neid märkavad ja pidurdavad. Üllataval kombel see üldjuhul toimib. Minus tekitas selline teeületusmeetod siiski veidi kõhedust.
Kõige olulisem auto osa tundub olevat autopasun. Signaali andmisega ei koonerdata. Endast on vaja märku anda pööret sooritades, valgusfoori taga ja ummikus seistes ning tundub et vahel signaalitatakse lihtsalt ka harjumusest.
Sõidurajad on maha joonistatud ilmselt dekoratsiooniks, mingit praktilist väärtust ei näi neil olevat. Aserbaidžaanis ringi vuravad autod moodustavad omaette kontrasti: peaaegu pooled on päevinäinud Ladad, millega siis sõidavad ilmselt ringi tavainimesed. Teiselt poolt jällegi kohtab ka hulgaliselt rikkamale elanikkonnale kuuluvaid toonklaasides džiipe, mille vajadusest esmapilgul hästi aru ei saa, kuid kui sõita Bakuust välja, siis saab džiibi eelis sealsete teede olukorda nähes selgeks: mõnda teelõiku ei ole lihtsalt võimalik väiksema autoga läbida.




Ja lõpuks ka üks omapärane vaatamisväärsus: põlev mägi!

Väidetavalt on neid kohti maailmas vähe. Tegemist on väikse mäeküljega, mis on maa seest immitseva gaasi tõttu juba tuhandeid aastaid lakkamatult põlenud.

Kui Euroopa välispoliitika Eestisse jõudis..

...olid tunnid juba alanud. Tallinnasse tõttas 5.-7. novembril mõjukas mõttekoda European Council on Foreign Relations (www.ecfr.eu), pildid koos nendega korraldatud Avatud Ühiskonna Foorumist ja õhtusöögist Kadrioru lossis ning nõukogu kogunemisest on näha siin:

http://www.flickr.com/photos/aef/show/

Foorumil mõlgutatud mõtteid saab lugeda-vaadata aga siin: http://www.oef.org.ee/et/online/

Üks etapp Gruusia kriisiabis on läbi. Mis saab edasi?

Sotsioloog Iris Pettai kirjutab Gruusia abistamisest. Miks see meid huvitama peaks? Aga selelpärast, et ka Eesti riik (ehk siis me ise oma rahaga) toetab rahvusvahelistele organisatsioonide - nagu Punane Rist - tegevust Gruusias.

Gruusiasse on alati sümpaatne sõita, isegi nüüd, pärast augustisõda. Teadsin, et reis ei saa olema lihtne, sest sõda on tekitanud Gruusiale tohutuid kannatusi, laastatud on paljud külad ja linnad, kümned tuhanded inimesed on pidanud oma kodudest põgenema, on suured inimkaotused. Nägin kõike seda kohapeal, kuid siiski kiirgas Gruusia endiselt soojust ja südamlikkust. Iga külaline, eriti eestlane, sai ka nüüd end Gruusias tunda kellegi erilise ja olulisena, vaatamata sellele, et grusiinid ei ole sõjaõudustest veel toibunud.
Gruusia on jätkuvalt magnetiks eestlastele ja muidugi on ka Eesti omakorda magnetiks grusiinidele. Eestit teavad Gruusias kõik. Meie kiired edusammud oma riigi ülesehitamisel süstivad grusiinidesse usku ja lootust, et kõik see on võimalik ka Gruusias. Ja nii kehastab iga eestlane osa sellest Eestis toimunud imest, mis teebki meid kõiki erilisteks. Ja miks mitte nädal-paar selles erilisuse lummuses Gruusias ringi liikuda.
Mõte sõita Gruusiasse kriisiabi osutama tekkis koheselt Vene-Gruusia sõja lõppedes, augusti keskpaiku. Välisministeerium tegi ettepaneku panna kokku kriisimeeskond, kes võiks korraldada kriisiabi koolitusi Gruusias. Meeskonna panime kokku Tiina Naaritsaga (Mahena juhataja), sinna kuulusid psühholoogide poolelt Karmen Lai, Maarika Juuse, Merike Johanson , sotsioloogide poolelt Helve Kase ja mina. Psühholoogide ülesandeks jäid koolitused, meie õlgadele põgenike olukorra kaardistamine. Selleks küsitlesime põgenikke, kriisiabi spetsialiste, kohtusime paljude võtmefiguuridega, kes kriisiabi osutavad ja korraldavad. Sotsioloogide sõitu Gruusiasse toetas Avatud Eesti Fond.

Põgenikele tõttasid abi andma paljud riigid sh Eesti. Küsitluste järgi hinnatakse Eesti abi kõrgelt, meil väikeriigina on auväärne neljas positsioon selliste abigigantide järel nagu USA, Prantsusmaa ja Ukraina.
Mis mind ja ilmselt ka paljusid teisi hämmastab, et kuigi kriisiabiks annetati suuri summasid, on tulemused üsnagi nadid. Abi pole lihtviisil põgenikeni jõudnud. Süüa saavad nad vaid 80 sendi eest päevas, enamik pole sooja toitu (suppi) juba ammu saanud, puudub võimalus end sooja duši all pesta, käia saunas, puudub pisikegi taskuraha, et osta omale seepi, hambaharja, aluspesu, sokke jms. Raske on saada arstiabi, enamikul puudub võimalus magada voodis jne. Ees seisab talv ja olukord teeb vägagi murelikuks, mis saab edasi.

Seni on abiandmine valdavalt usaldatud rahvusvahelistele abiorganisatsioonidele nagu USAID, UNFPA, UNICEF, Punane Rist ja mitmed teised autoriteedid. Gruusia enda spetsialiste (psühholoogid, sotsiaaltöötajad jt. aga ka kolmandat sektorit tervikuna) on paraku vaid vähesel määral rakendatud. Siit aga tekivad kolm suurt probleemi. Esiteks ei suuda rahvusvahelised abiorganisatsioonid hoolitseda kõigi Gruusia põgenike eest. Seisuga 23.august oli sõjapõgenikke 127.000, iga põgeniku hooldamine eeldaks suure inimressursi rakendamist, mida neil aga pole . Ja nii suudavad rahvusvahelised abiorganisatsioonid igakülgset abi anda vaid 3-4%-le põgenikest, kes on koondatud Gori põgenike laagrisse. Teiseks vajab praegune rahvusvaheline abi kohandamist Gruusia tingimustele. Gruusia spetsiifika tundmaõppimine võtab aga aega ja nii on vead ja möödalaskmised paratamatud. Seda oli näha kasvõi ülemaailmsete standardite kohaselt koostatud toidumenüüs, mis ei sobitu grusiinide harjumuspäraste maitse-eelistustega. Kolmandaks jääb näiline mulje, et kriisiabi korraldamisega on olukord rahuldav ning et põgenike pärast ei peaks muret tundma ei Gruusia enda spetsialistid ja kolmas sektor, ega ka välisriigid.
Mulle tundub, et kriisiabi osutamisel on esimene etapp lõppenud. Järgmisel etapil tuleks eesmärgiks seada kõigile põgenikele igakülgse abi osutamise, mis pole aga mõeldav andmata kaalukat rolli Gruusia enda spetsialistidele ja kolmandale sektorile. See on aga usalduse ja autoriteetsuse küsimus. Gruusia spetsialistidel ja kolmandal sektoril on seni vähe lootust, kuni tõsiselt kaheldakse nende professionaalsuses ning kuni neid peetakse omakasupüüdlikeks, kelle kätte ei tohiks kriisiabi rahasid jt. ressursse mingil juhul usaldada.
Ja kindlasti tuleks kriisiabisse kaasata põgenikke endid, kellel hetkel pole teha muud kui päevad läbi sõnaotseses mõttes vedeleda. Mitte laiskusest vaid sellepärast, et nad on koos kodu- ja elukohaga kaotanud ka töö. Põgenike näol on ju tegemist võimsa inimressursiga, mida saaks rakendada näiteks kasvõi nende endi eluasemeprobleemi lahendamisel.


Iris Pettai,
sotsioloog

Kazakhstan, Kazakhstan you very nice place!

Septembri alguses toimus AEF-i ida-ida programmi rahastusel Eesti sotsiaal-ja tervishoiu ekspertide visiit Kasahstani, mis oli teine etapp projektist "Eesti tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kogemuse tutvustamine Kasahstani ekspertidele". Kes soovib visiidi tegevuste, kohtumiste ja tulemuste kohta rohkem infot saada, võib tutvuda projekti läbiviija, ühenduse Noored Noortele aruandega siin.

Emotsionaalse ülevaate visiidiga kaasnevast pakub aga projektijuht Maarika Miil.

Kazakhstan, Kazakhstan you very nice place!

Kas teate, et Alamata asub mägede vahel orus ja imelised mäed lumetippudega võtavad pea hingetuks? Kuigi vaated on maalilised ja inimesed sõbralikud, on õhk heitgaaside sudust paks. Õhusaaste poolest kuulub Almata ka ebameeldivasse edetabelisse, nimelt maailma kümne enim saastatud linna hulka.

Kas teate, et Alamata tähistab igal aastal sügise sünnipäeva? Pidupäeva puhul korraldatakse kontserte nii rahvale kui valitsejatele. Oma turistiteadmatust õnnestus meil sattuda peoõhtule "Alamata, ljubamaja moja - 10 let". Laulude- tantsude pillerkaari lõpetas Kasahstani presidenti tütar, kes laulis imeilusa ooperiaaria, kuid tõeliseks üllatuseks kujunes hoopiski sellal lavale toodud tort, kust.... väljus riigi peaminister! Etendus lõppeski nende ühislauluga ning saali vaimustus oli siiras.

Kas teate, et Kasahstanil on oma Michael Jackson? Olgugi, et pisut korpulentsem ja valgenahaline, kuid tema kasahhi- ja venekeelsed kavereid laulavad nii vanad kui noored. No ja Anne Veskit lastakse raadios muidugi üsna tihti.

Kas teate, et Kasahstanis ei müüda bussis pileteid? Küll on aga igas bussis konduktor, kes korjab sõitjatelt raha enne kui nood väljuvad (50 denget = 5 senti). Konduktori amet on samas äärmiselt tähtis amet ühiskonnas, sest lisaks rahakorjamisele aitab ta vajadusel kõiki reisijaid- vanamemmesid bussile, lastega emasid istuma ja suurte kottidega reisijaid kenasti sobivale kohale. Konduktor vastutab ka reisijate turvalisuse ja heaolu eest kõige otsesemas mõttes, sest vaid temal lasub õigus sulgeda bussi uksed. Samuti on konduktoril õigus kutsuda koheselt miilits, kui keegi keeldub piletiraha maksmast!

Kas te teate, et Kasahstanist lahkumine on keerulisem kui sisenemine?

Kasahstani sisenedes ning uut ja huvitavat avastades võib sootuks unustada, et nagu endistes idapoolsetes NSVL-i liikmesriikides ikka, tuleb ennast riiki sisenedes mõnes huvitavas ametis registreerida ja selle eest ka riigikukrusse teatav kopsakas summa maksta. Samavõrd ootamatu on hotellide komme korjata ära külaliste passid. Ei tasu siis arvata, et hotell teeb ühtlasi ära ka registreerimistoimingud ja sellega on mure lahendatud. Milleks hotell passid lausa oma omandisse pidi võtma, ei saanudki lõpuks teada.

Peale sekeldusi piiril ja väljasõiduloa loa saamist jõudsime me õnnelikult koju, olgugi, et kolm päeva hiljem. Peas keerlevad juba mõtted jätkuprojektide osas ja koostöö jätkub kindlasti.

Boratit me ei kohanud ja ausalt öeldes ei tulnud ta meeldegi, sest erinevalt filmist areneb Kasahstan kiirelt ja näeb vägagi läänelik välja. Lõpetuseks võib julgelt väita, et Kasahstan on külluse maa. Iga soov ja iga mõte võib seal realiseeruda. Kes ei usu, proovigu järele!